Kõik algas veebruari lõpus. Ema tuli töölt koju, süli täis viirukit, salveid, mingeid küünlaid ja vidinaid. Karjus üle korteri, et just TÄNA on see päev, mil peab korterit halvast energiast puhastama. Nojah, okei. Tee siis oma asja. Ei mõelnud sellest eriti, kuna ema käib muidu ka vahel küünlaga korterit "puhastamas". Natuke imelik oli, et seekord nii palju nodi selleks vaja oli, aga OKEI NOH.
Tuletan siinkohal igaksjuhuks meelde, et minu toa akna taha jääb kohe kirikusurnuaed. Hängisime siis loomadega mu toas ja ühel hetkel hüppas mu orav aknast eemale ja mu koer jooksis ärevalt mu toa ukse juurde, ka aknast eemale. Mu kardin oli pool lahti ja eriti ei julenud välja piiluda ka, kuna mul on see nõme jumpscare'i hirm. Julgustasin siis koera vaatama minema (muidugi). Bonni jäigi tükiks ajaks tuimalt akent vaatama, mu orav polnud järsust hüppest saadik liigutanud. Mingil hetkel hakkas Bonni vaikselt aknast eemale tagurdama, samal ajal pilku pööramata. Haigelt creepy oli. Lõpuks tahtis Bonni ikkagi mu toast ära saada, ise käisin vist vett toomas, aga tagasi tulles oli õhkkond imelik. Kui ma olin jälle voodisse istuma saanud, tundsin kuidas külm tuul mulle näkku puhus. Aknad olid kinni, tuul ei saanud tekkida ka ukse kinni minekust või teki sahmimisest... Probs hõljus kummitus läbi minu. No big deal. Olin ainult korraks natuke paanikas. Magasin põleva tulega (nagu alati, aga seekord kuidagi agressiivsemalt).
Peale seda hakkasid aegajalt imelikud asjad juhtuma. Bonni käis vahel nagu kellelgi nähtamatul järgi või püüdis kedagi korterist leida. Üks kõhedamaid juhuseid oli see, kui keset minuga mängimist, hakkas Bonni lihtsalt millelgi/kellelgi järgi käima ja vaatas nagu samal ajal sellele kellelegi otsa. Me ei suutnud emaga ta tähelepanu kuidagi püüda, mida ei juhtu kunagi. Ema vaatas minu toa uksel kuidas mu koer kedagi nähtamatut justkui nuusutada püüdis samal ajal talle otsa vaadates. Mulle ei julenud ta seda muidugi kohe öelda, kuna mina pean selles toas ju magama. Kui ta lõpuks mulle sellest rääkis, siis hakkasin ma muidugi halbu nalju tegema, sest see on minu hirmu ja ebameeldivaga tegelemise viis. Vestlus lõppes sellega, et "lol haha mis see väike koll-koll ikka on iccicc".
Mingi aja pärast tahtis ema ära kolida. Ise seletas midagi kinnisvara hindadest, aga kuna see leidis aset keset creepy'sid sündmuseid, siis pakun, et kummitus sosistas talle midagi. Ise ehmusin ka paar korda keset ööd ärkvele, kuna keegi tegi täpselt mu kõrva ääres "pssst". Käisin kuidagi tihedamini oma oravat ka öösiti rahustamas. Huvitav aeg.
Ahjaa tuled vilkusid ka vahel. Tegelikult mu kirjutuslaua lamp ja laual olev arvuti. Samal ajal kui laualamp reivi tegi, panin oma voodi kõrval olevad batman'i tuled põlema, et näha kas asi on lihtsalt elektris või mis toimps. Mmm nope, teised lambid ja asjad olid kõik normis. Lihtsalt see kirjutuslaua lamp klõbises. Järgneva öö magasin lausa kahe põleva lambiga.
Kirjutuslaual olev arvuti tegi ka öösiti seda sisse-välja lülitumise nalja ja kuna see oli mul kõlaritega ühendatud, siis oli seda eriti hästi kuulda. Huvitav äratus oli see kindlasti.
Vist aprillis kirjutas ema mingile selgeltnägijale, et too vaataks meie toad üle ja ütleks, mida ta tunneb. Oh boy mis kirja me tagasi saime.
Sain teada, et ma tõmban oma puhta energiaga madalamat sagedust ligi (mida iganes see ka ei tähendaks). Ei kõla hästi, aga tore, et mu energia vähemalt puhas on, right? Siis hakkas ta rääkima paranormaalsetest nähtustest, mis näitasid talle haua energiat (juba praegu ei kõla hästi). Väidetavalt oli keegi meie lähikonnast tulnud meile appi asju sättima. Now this... this got weird. Edasi hakkas ta rääkima kuidas mu ema oli oma ema meile appi kutsunud ja et ta (mu vanaema) teeb seda heatahtlikult, aga kuna ta võtab sellega tegelikult minult energiat, siis tuleks ta vabaks lasta. Edasi hakkas ta seletama, et ema peaks mingi rituaali läbi tegema ja siis on nagu kõik okei. Mu ema vaatas mulle seda lugedes otsa ja ütles, et ta pole kunagi oma ema meile appi kutsunud. So that was weird. Hakkasin siis mõtlema, et ega ma ise pole midagi sellist teinud. Ei tulnud ka kuidagi ette. Arvestades kõike, mis toimumas oli, ei arvanud ma ka kordagi, et mu vanaema käib mu toas lampe vilgutamas. Kui oli tunda kellegi ruumis olekut, siis polnud see samas kuidagi hirmutav energia ka, pigem selline rahulik. Bonnit ei hirmutanud see ka kuidagi. Lihtsalt imelik oli. Võtsin siis sealkohal vastu otsuse, et las see kummitus või mis iganes olla ja midagi hullu polegi sellest ajast peale juhtunud.
"Kärol, äkki kujutasid sa seda ette?" Ei. Ma tean, et twitteris kasutasin ma seda kummitust oma naljade materjaliks ära küll. Näiteks meie köögituli on koguaeg vilkunud, kuna seal olevat lambil halb ühendus ja things and stuff. Isa on endine elektrik ja selle mitu korda üle vaadanud, aga eriti midagi seal teha polevat. Tore oli külalisi hirmutada sellega, et poltergeist aitab meil teed teha vms. Lasin isal oma kirjutuslaua lambi ja juhtmed üle vaadata, aga need olevat kõik täiesti korras. Muidu polnud mu lamp ka kunagi selliseid vigureid visanud. Ei usu, et ette kujutasin.
Juhtus siis juhtus, mu akna taga on ikka veel surnuaed. Tsau.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar